Ajalugu ja tänapäev
1919–1944
Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool loodi emakeelse Tartu ülikooli juurde 1919. aastal. Selleks ajaks oli eesti folkloristika küll välja kujunenud, ja seda oluliselt Tartus, kuid seni seoses seltside ja üksikisikute tööga.
Esimeseks professoriks kutsuti Walter Anderson (10.10.1885 Minsk – 23.08.1962 Kiel), kes töötas sellel ametikohal 1920-1939. a. W. Anderson oli õppinud Kaasani ülikoolis, täiendanud end Peterburi ülikoolis ja välismaal, 1916. a. kaitsnud doktoriväitekirja "Императоръ и аббатъ: исторiя одного народного анекдота".
Ta töötas Kaasani ülikoolis Lääne-Euroopa kirjandusloo eradotsendina ja itaalia keele lektorina. 1918.a. valiti W. Anderson samas professoriks, kuid sõja tõttu tööd alustada ta ei saanud ja töötas seetõttu Minskis gümnaasiumiõpetajana.
Tartu ülikoolis õpetas ta alul saksa keel es, 1922. a. sügisest eesti keeles, keskendudes folkloristlikule meetodile, eesti ainese võrdlemisele teiste rahvaste folklooriga ja rahvaluule arhiivi korraldusele.
W. Anderson ise kogus juudi, eesti ja saksa ning itaalia rahvaluulet. Ta oli aktiivne teadlane, osaledes rahvusvahelistel folkloristikakonverentsidel, toimetades erialakirjandust (mh FFC, Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaateid, ülikooli toimetisi) ja osaledes seltside (ÕES, ARS) ning kolleegiumi liikmena Eesti Rahvaluule Arhiivi töös.
Pärast lahkumist Tartust 1939. a. asus ta Saksamaale, alates 1945. a. töötas W. Anderson Kieli ülikooli professorina. Alates 2019. aastast on rahvaluule osakond korraldatud W. Andersoni pärandile pühendatud loenguid (vt Andersoni loeng).
1919–1934. a. oli Tartu ülikooli õppejõuks Matthias Johann Eisen (28.09.1857 Vigala – 6.08.1934 Tartu). Loengud tuginevad tema varasemale tööle ning Eiseni kogudele, keskendudes usundile, eepostele ja eesti ning soome materjali võrdlemisele.
1927–1944. a. töötas õppetoolis dotsendina Oskar Loorits (9.11.1900 Suure-Kõpu v. – 12.12.1961 Stockholm). Oskar Loorits lõpetas Tartu ülikooli 1922. a., kaitses 1926. a. doktoritöö liivi rahva usundist, 1927. a. asutas Eesti Rahvaluule Arhiivi, olles ka selle juhataja.
Oskar Loorits luges arhiivindust, lühivorme, laule, olulise pöörde tegi ta aga usunditeemal, keskendudes senise motiivide ja usundiliste olendite tutvustamise asemel usundi fenomenoloogiale ja psühholoogiale.
Pärast lahkumist Tartust 1944. a. oli O. Loorits Rootsis ja töötas Uppsalas.
1944–1991
1944. aastast muutus Tartu Riiklikus Ülikoolis õppetöövorm, rahvaluule ainete osa vähenes ja 1947. aastast ühendati rahvaluule õppetool kirjanduskateedriga. Ometi säilis kursusesüsteemis võimalus spetsialiseeruda rahvaluule alale.
Sel perioodil käisid üliõpilased rahvaluule praktikal, kogumas rahvaluulet, millest kujunes EKRK (eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri) rahvaluule käsikirjaline kogu, mis praeguseks on deponeeritud Eesti Rahvaluule Arhiivi.
1944–1994. a. töötas rahvaluule õppejõuna, alul dotsendina, 1974. aastast professorina, 1991. aastast konsultant- ja emeriitprofessorina Eduard Laugaste (22.05.1909 Taagepera v. – 30.08.1994 Tartu). E. Laugaste õppis Tartu ülikoolis 1927-1935. a., kaitses 1937. a. magistrikraadi, töötas kooliõpetajana, 1944. a. kutsuti ta ülikooli juurde rahvaluule kateedri juhatajaks. E. Laugaste kaitses doktorikraadi 1970. a. teemal "Sõnaalguline ja sisealliteratsioon eesti rahvalauludes" (ilmus 1969. a.).
Õppejõuna luges ta rahvaluule põhikursusi (teooria, ajalugu, rahvaluuleliigid, eriti jutud ja laulud), millest on ka avaldatud õppematerjale.
Hiljem lisandusid rahvaluule õppejõududena Udo Kolk ja Paul Hagu.
Udo Kolk (4.05.1927 – 25.08.1998) lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli (paralleelselt Tartu Muusikakooliga) 1951. aastal ning jätkas samal aastal õpinguid aspirantuuris rahvaluule erialal, jäädes seotuks ka muusikakooliga (ta oli rahvaloomingu eriala õpetaja). 1955. aastast surmani töötas ta Tartu ülikoolis vanema eesti kirjanduse ja rahvaluule-erialade õppejõuna. Folkloristika klassikasse kuuluvad tema uurimused regilaulu stereotüüpiast.
Paul Hagu (snd. 1946) kaitses kandidaadiväitekirja "Аграрная обрядность и верования сету" N. N. Mikluhho-Maklai nim. Etnograafiainstituudi Leningradi osakonnas 1983. aastal. Rahvaluule õppejõuna hakkas ta TÜ-s tööle alates 1984. aastast, pidades loenguid rahvalaulust, läänemeresoome ja vene folkloorist. Tema uurimisteemadeks oli toona peamiselt setu usund ja kombestik.
1991–2017
1991. a. mindi eesti filoloogia osakonnas üle kursuste süsteemilt ainesüsteemile. Rahvaluule-eriala jaoks tähendas see võimalust välja töötada nelja-aastase bakalaureuseõppe kolmeastmeline õppekava (alus-, suuna- ja eriala-aste senise üldkursuse ja erikursuste asemel). Ülikooli pürgijatele andis see võimaluse valida rahvaluule-eriala süvaõppena kohe õpingute esimesel aastal. Ühtlasi aga suurenes õppejõudude töömaht: Eduard Laugaste jätkas konsultant- ja emeriitprofessorina, Udo Kolk ja Paul Hagu tegevõppejõududena. 1991. aastal alustas õppejõuna õppetooli koosseisus Tiiu Jaago, kelle juhtimisel ehitati üles süstemaatiline folkloristika õppekava.
Valitud kursusi hakkasid lugema Aino Laagus (rahvajutt), Alo Malt (rahvausund), Arvo Krikmann (lühivormid, hiljem rahvahuumor), Tiia Ristolainen (neiup. Köss; tänapäeva folkloor, hiljem surmakultuur), Mall Hiiemäe (uurimismetoodika, rahvakalender). Hiljem liitusid loengupidajatena veel Mare Kõiva (rahvausund), Enn Kasak (rahvaastronoomia), jt.
Aastatel 1991–1993 oli eriala juht Tiiu Jaago, 1994. aastal Paul Hagu. Esimesed magistriväitekirjad rahvaluule erialal kaitsti 1993. aastal (Ruth Mirov, Loone Ots, Marju Torp-Kõivupuu), esimene doktoriväitekiri 1994. aastal (Ülo Valk).
1993. aastal õppetool iseseisvus ja taastas endise nime – eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool. 1995. aastal kutsuti õppetooli hoidjaks Ülo Valk, kes töötas esmalt eesti ja võrdleva rahvaluule erakorralise professorina, alates 1998. aastast korralisel ametikohal. 1995. aasta oktoobris korraldati esimene rahvusvaheline konverents, mis oli pühendatud Walter Andersoni 110. sünniaastapäevale. Ettekannete põhjal valminud artiklid avaldati sarja "Studies in Folklore and Popular Religion" esimeses köites (1996). Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool tegutses kahes tööruumis, millest üks asus Eesti Kirjandusmuuseumis ning teine TÜ peahoones. 1997. aastal koliti ajaloolise von Bocki maja (Ülikooli 16) teisele korrusele.
1997. aasta kevadel sai eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool hinnalise kingitusena suure osa Turus tegutsenud Põhjamaade Folkloori Instituudi (Nordic Institute of Folklore) raamatukogust, mis pani aluse praegusele erialaraamatukogule. Sama aasta sügisel korraldati rahvusvaheline konverents "Kristlik rahvausund" (vt "Studies in Folklore..." 2–3). Teaduritena asusid tööle Merili Metsvahi ja Risto Järv, kellest viimane jätkab 2009. aastast dotsendi ning Eesti Rahvaluule Arhiivi juhatajana. Koostöö Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristidega on olnud tihe, õppetöös on kaasa löönud Arvo Krikmann, Mare Kõiva jt, Eesti Rahvaluule Arhiiv on aidanud korraldada üliõpilaste praktikat. 2004. aastal õpetamist alustanud Kristin Kuutmast sai 2010. aastal kultuuriteaduste korraline professor.
Külalisloenguid on pidanud paljud välisõppejõud: Ezekiel Alembi (Keenia), Regina Bendix (Saksamaa), Kishore Bhattacharjee (India), Özkul Cobanoglu (Türgi), Lauri Honko (Soome), Mihály Hoppál (Ungari), Ricardo Kaliman (Argentiina), Seppo Knuuttila (Soome), Reimund Kvideland (Norra), Christian Lindtner (Taani), Swaminathan Lourdusamy (India), Sadhana Naithani (India), Diarmuid Ó Giolláin (Iirimaa), Maria Ines Palleiro (Argentiina), Ulla-Maija Peltonen (Soome), Leander Petzoldt (Austria), Rüdiger Schott (Saksamaa), Anna-Leena Siikala (Soome), Laura Stark (Soome), Timothy Tangherlini (Ameerika Ühendriigid), Tatjana Vladõkina (Udmurtia, Venemaa), Vilmos Voigt (Ungari), Sabine Wienker-Piepho (Saksamaa) jt.
Folkloristika professorid üle terve maailma rahvaluule õppetoolis ISFNR-i Tartu konverentsi ajal 2005. aastal. Vasakult esimeses reas Dorothy Noyes, Ezekiel Alembi, Charles Briggs, Galit Hasan-Rokem, Anna-Leena Siikala, Ilana Rosen; keskmises reas Dan Ben-Amos, Ülo Valk, Margaret Mills, Regina Bendix, Carl Lindahl, Barbro Klein, Sadhana Naithani; tagareas Pertti Anttonen ja Ulf Palmenfelt. Foto: Elo-Hanna Seljamaa.
Folkloristika doktorantidest jõudis 2000. aastal esimesena väitekirja kaitsmiseni praegune TÜ etnoloogia korraline professor Art Leete. 2005. aastal korraldati koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristidega Tartus Rahvusvahelise Rahvajutu Uurijate Ühingu (ISFNR) 14. kongress "Rahvajutu teooriad ja kaasaegsed praktikad", millest võttis osa 35 riigi teadlasi. Aastatel 2005–2009 oli TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule osakond ka ISFNR-i keskus, kus koordineeriti suurima rahvusvahelise erialaseltsi tegevust. Regulaarselt on korraldatud rahvusvahelisi konverentse, mitmeid neist koostöös TÜ etnoloogidega.
TÜ struktuurireformi käigus sai eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool 2007. aastal osakonna staatuse. Aastatel 2008–2015 kuulus TÜ folkloristika uurimisrühm Kultuuriteooria Tippkeskuse koosseisu. 2008. aastal asus osakonnas tööle Elo-Hanna Seljamaa ning 2009. aastal Jonathan Roper ja Ergo-Hart Västrik. Alates 2010. aastast on olnud osakonnaga seotud Pihla Maria Siim, 2012. aastast Madis Arukask, 2013. aastast Kristel Kivari, 2014. aastast Tiina Sepp, 2015. aastast Anastasiya Astapova, 2016. aastast Margaret Lyngdoh ja 2017. aastast Atko Remmel.
Lisaks eestikeelsele õppetööle tehakse regulaarset õppetööd ka inglise keeles. Viimase kümnendi jooksul on oluliselt kasvanud välisdoktorantide osakaal ning pärast rahvusvahelise folkloristika ja pärandirakenduste magistriprogrammi avamist 2017. aastal ka välismagistrandide hulk. 2021. aasta alguse seisuga on folkloristika doktorantide ja magistrantide seas noori uurijaid Ameerika Ühendriikidest, Bangladeshist, Hiinast, Indiast, Itaaliast, Lätist, Mehhikost, Pakistanist, Serbiast, Suurbritanniast, Türgist, Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt. Aastatel 2002–2020 on väitekirja folkloristika alal kaitsnud 29 doktoranti.