Ajalugu ja tänapäev
Etnograafia õpetamine algas Tartu Ülikoolis juba 19. sajandi alguses – 1807. aastal luges professor G. F. Pöschmann ühe semestri ajaloolist etnograafiat. Eesti oma rahvateadus sündis märksa hiljem, koos rahvusliku liikumisega. Oma rahvuskultuuri üles ehitades täideti sakslastelt laenatud vormid eesti sisuga ning see võis tollastes oludes olla vaid talupoeglik. Siit ka rahvusliku liikumise tegelaste huvi eesti rahvakultuuri ja selle eripärade vastu, olid need ju peamiseks ressursiks teel iseseisvaks rahvuseks. Eelkõige Soome eeskujudest lähtudes hakati kohaliku talupojakultuuri elemente rahvusliku liikumise huvides kasutama, algatati ulatuslik suulise rahvapärimuse ja ainelise vanavara, eelkõige rahvakunsti, kogumine (eestvedajaks näiteks Jakob Hurt). Iseseisvaks aineks muutus etnograafia koos eestikeelse ülikooli asutamisega 1919. aastal, mil õppekavasse sai lisada ka rahvuslikud teadused, mida enne polnud võimalik õpetada: eesti keel ja sugulaskeeled, eesti ajalugu, arheoloogia, folkloristika, etnograafia jt.
Uurimistööle pani aluse 1922. aastal Eesti Rahva Muuseumi direktoriks saanud (ja 1924–1928 Tartu Ülikoolis etnograafiadotsendina töötanud) Soome rahvateadlane Ilmari Manninen. Senise kvantitatiivse kogumistöö asemel algatas Manninen ERM-is esemekollektsioonide plaanipärase täiendamise nii sisuliste kui paikkondlike lünkade likvideerimiseks. Peamiselt keskenduti küll ainelisele kultuurile, siiski puudutati ka vaimse kultuuri ja sotsiaalsfääriga seotud teemasid. Nõnda peeti lisaks muuseumisse kogutud esemete uurimisele oluliseks ka välitöid ja küsitluskavade koostamist, sest selgeks sai, et ainult tüpologiseerimisele keskenduv esemeuurimine end ei õigusta. Nii hakatigi ERM-is teatmematerjali koguma ja koostama etnograafilisi kirjeldusi. Manninen kirjutas 1923. aastal: “Ilma selleta [etnograafiliste kirjeldusteta] jääme kõige oma vanavaraga lõppude lõpuks kitsikusse. Meie muuseumide kogud ilma kirjeldusteta kõnelevad õige sõnaahtralt. [---] Ja meie vajame teateid ka niisuguste rahva kultuurisse puutuvate asjade kohta, mida muuseumis ei ole ja ei võigi olla”. Mannineni käe alla sai koolituse esimene põlvkond professionaalseid eesti etnolooge (Ferdinand Leinbock (Linnus), Gustav Ränk, Eerik Laid jt), kes jätkasid oma õpetaja tööd. 1939. aastal sai Gustav Ränk Tartu Ülikooli esimeseks etnograafiaprofessoriks.
1940. aastatel põgenesid paljud eesti tunnustatud rahvateadlased nõukogude okupatsiooni eest välismaale. Nõnda jagunes eesti etnograafia sõja järel kaheks: kogenud uurijad läänes, noored algajad (valdavalt professor Ränga õpilased) Eestis. Nagu kogu Eesti elus, kaasnesid 1944. aastal alanud uue Nõukogude okupatsiooniga suured muutused ka Eesti etnograafias. Uutes oludes tuli kohanduda nõukoguliku joonega. 1930. aastatel NSVL-is toimunud kultuurielu ideoloogilisest ühtlustamisest polnud pääsenud ka etnograafiateadus. “Kodanlikud” meetodid olid hukka mõistetud ning nende asemel kehtestatud marksistlik-leninistlik vaatlusviis, mille kõikumatuks põhialuseks Friedrich Engelsi “Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine” (1884), mis püsis teoreetilise “katekismuse” rollis 1960. aastateni. Kokkupuuted Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika uute kultuuriteooriatega jäid põgusateks. NSV Liidus otsustati käsitleda etnograafiat praktilise ajaloo abiteadusena, mille eesmärgiks oli “ajas ja ruumis spetsiifiliste inimühiskondade ja kultuurinähtuste ajalooline uurimine”. Eestis jätkati peamiselt kirjeldaval tasandil traditsioonilise talurahvakultuuri uurimist arheoloog Harri Moora eestvõtmisel, kes jätkas 1920.–1930. aastatel välja kujunenud ajaloolis-geograafilist uurimissuunda, lisades sellele mõningaid marksistlikke jooni. Marksismi rakendamine tegelikus etnograafilises uurimistöös ka suuresti illusoorne, piirdudes enamasti sissejuhatavate deklaratsioonidega, samuti tegi kirjeldav lähenemine võimalikuks üpris objektiivse lähenemise uuritavale teemale. Moora lähimaks abiliseks sai G. Ränga õpilane Ants Viires, kes kaitses 1955. aastal Tartu ülikoolis esimese nõukogudeaegse etnograafiaalase kandidaaditöö. Teoreetilises plaanis muutusid oluliseks mõisted nagu ‘etniline ajalugu’, ‘etnos’, ‘etnogenees’, ‘majanduslik-kultuurilised tüübid’ ja ‘ajaloolis-etnograafilised valdkonnad’. Kuna “vana” uurimist käsitleti justkui omalaadset vastupanu valitsevale ühiskonnakorraldusele, jäi ka Nõukogude Eesti etnograafide pärusmaaks ja “etnograafiliseks olevikuks” valdavalt 19. sajandi teine pool ja 20. sajandi algus, eeskätt materiaalne kultuur. Peamisteks uurimisteemadeks olid taluehitised, rahvapärane käsitöö, liiklus- ja veovahendid, toidukultuur, rahvarõivad, rahvakunst.
Eesti iseseisvuse taastamine 1991. aastal lõi tingimused uueks arenguks ka rahvakultuuri uurimisel. Euroopa teadusruumis toimunud muutusi järgides võeti teadusala nimetusena etnograafia asemel kasutusele kultuuri süvaanalüüsi eeldav teadusnimetus etnoloogia. 1992–1994 tegutses erakorralise etnoloogiaprofessorina Arved Luts, 1994. aastal avati Tartu ülikoolis iseseisev etnoloogia õppetool, mille professoriks valiti Elle Vunder, samal aastal sai Eesti Rahva Muuseum endale näitusemaja, kus avati suurem püsinäitus “Eesti. Maa, rahvas, kultuur”. 2004. aastal valiti Tartu ülikooli etnoloogiaprofessoriks Art Leete, 2007. aastal moodustati TÜ filosoofiateaduskonna kultuuriteaduste ja kunstide instituudi koosseisus etnoloogia osakond. Tegeldakse peamiselt kahe suurema uurimisvaldkonnaga, milleks on eesti etnoloogia ning soome-ugri ja arktilised kultuurid. Eesti etnoloogia uurib eesti argikultuuri ajaloolisi ja tänapäevaseid protsesse, Eestis elavate rahvaste rahvuslikku ja kultuurilist identiteeti ning ajalookogemust elulugudes. Soome-ugri ja arktiliste kultuuride uurimine keskendub põhjarahvaste identiteedile, maailmavaatele ja rituaalidele, elulaadide ja majandussüsteemide seostele ning kultuurimuutustele.